MAALEHT 06.01.2005
Annika Poldre
Doktor Adik Levin pöörab meditsiinis uut lehekülge. Tema eesmärk on vabastada inimesed ravimitest ja panna nad õigesti sööma.
“Mina olen pensionieas, minu elutöö on tehtud,” ütleb tuntud lastearst Adik Levin. Tema loodud Tallinna lastehaiglavastsündinute osakond oli esimene Eestis. “Seal on väga tubli meeskond,” ütleb Levin. “Minu kätt seal enam vaja ei ole.”
Doktor Adik Levin on ülemaailmse humaanse vast-sündinumeditsiini initsiatiivi autor. Selle põhimõte on mitte lahutada vastsündinud ja/või enneaegset haiget last haiglas emast. Sel teemal on Levin käinud esinemas ligi 30 riigisja sedagi võib tema elutööks pidada.
Enda peal proovitud
“Olin viimastel aastatel väga haige,” tunnistab ta. Suhkruhaigele Levinile rääkis tema
kolleeg doktor Marina Rozenstein juba mitu aastat tagasi immunoloogilisest dietoloogiast.
“Eelmisel kevadel proovisin selle omal nahal ära,” jutustab Levin. Mõne kuuga sai ta
kaalust maha 14 kilo, võis loobuda insuliinravist ning piirdub nüüd vaiddiabeeditablettidega.
“Eluvaim tuli tagasi,” tunnistab mees, keda peetakse tugevaks tegijaks. See tähendab
Nõukogude ajal kahe väitekirja kaitsmist – Adik Levin on Eesti teine pediaatriadoktor.
“Me oleme oma tervise
üles ehitanud ainult
ravimitele,” ütleb doktor
Adik Levin.
“Kõik sai tehtud töö kõrvalt, ka raamatuid kirjutatud,” lisab ta. Kui eluvaim tuli tagasi, tuli ka tahtmine veel midagi ära teha. Kevadel teatas doktor Levin kolleegidele, et lahkub haiglast. 30. septembril lõpetas ta töö omaloodud osakonnas. Sellele sammule eelnesid läbirääkimised, mille tulemusena koos kolleegi, doktor Marina Rozensteiniga loodi uus
firma Role. Tuli õppida palju uut ja ümber vaadata mitmeid vanu seisukohti iseendas.
“See on väljakutse – alustada uut suunda mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopa Liidus,” räägib innukalt mees, kes üle 35 aasta on arstina töötanud. Aktiivne dieet, immunoloogiline korrektsioon – see on täiesti uus lähenemine tervisele.
“Mitteametlikult oleme sel viisil juba väga paljusid inimesi aidanud,” tunnistab doktor. “Nii saime aru, et aeg on alustada.” Immunoloogilise korrektsiooni idee on pärit ühelt Moskva lastearstilt. “Tema märkas, et jõukatel klientidel, kelle toidulaud oli rikkalik, oli rinnaga toidetud lastel allergia.” Seda on meilgi praegu palju, aga Nõukogude ajal oli allergiat
lastel, keda emad rinnaga toitsid, tunduvalt vähem, tõdeb lastearst. Too Moskva arst hakkas uurima, mida allergilise lapse ema sööb, ning soovitas sööke muuta. Nii jõudiski ta
tulemuseni, et toiduga on võimalik paljusid tervisehädasid immunoloogiliselt korrigeerida.
“Allergoloogia tegeleb toidu ülitundlikkusega, see tähendab, et kui te sööte midagi, tekib lööve nahal, tekib turse, tuleb astmahoog – see on toidu ülitundlikkus,” selgitab Levin. “Meie sellega ei tegele. Meie tegeleme varjatud toidutalumatusega.”
Ummikust välja
“Meil on toidupaneelid, kus 90 toitainet. Me paneme kliendi vereseerumi ja paneeli toiduekstrakti kokku ning saame reaktsiooni, mis on mõõdetav väärtus,” selgitab Levin oma metoodikat. Konsulteerides oma kliente, näitab Levin neile tervisepüramiidi. Selle jalamil on terve inimene. Mida üldse tähendab terve inimene? “See tähendab, et ta talub koormust ja stressi, temale ei mõju mingi magnettorm, ta tunneb ennast hästi. Tal pole tervisega probleeme.”
“Tsiviliseeritud maailm on väga lollis olukorras: me oleme oma tervise üles ehitanud ainult ravimitele.” Elu jooksul tervis halveneb, inimene loodab ravimitele. Ta võtab mõne tableti sisse ja remondib nii ainult üht osa organismist. “Tsiviliseeritud maailm on farmakoloogia nõela otsas,” ütleb Levin. Farmakoloogiat on vaja erakorralises meditsiinis: kui on olnud infarkt, insult jms. Rahapuudus tervishoius pole Levini sõnul mitte ainult Eesti, vaid ülemaailmne probleem. Ravimifirmad on rikkad, Ameerika, kõige kõrgema teadmistepotentsiaaliga riik, on kõige haigem. Farmaatsiafirmad on seal aga tulu poolest
juba ette läinud sõjatööstusest.
“Meditsiin on ummikus,” sõnab pika staažiga arst. Nüüdisaegne meditsiin ei ravi enam inimest, vaid analüüsi ja uuringut. “Inimese ja arsti vahel on tekkinud vaakum ja arst ei ole selles süüdi,” tunnistab ta. Arstist on tehtud ravimitööstuse käsilane, kes kirjutab rohtusid välja. Hea on, kui rohi aitab.
Sõlmpunkt on toit
“Mina olen iseenda peal aru saanud, et kui vähegi võimalik, tuleb ravimitest lahti ütelda,” teatab ta. “Me peame tulema maa peale, peame mõtlema vee, õhu ja mis kõige tähtsam – toidu peale.” Levin möönab, et vee kvaliteet peab olema parem, aga tervise sõlmpunkt on toit. “Kui sööme õigesti, võime ennast tohutu palju aidata. Ma ei räägi toitumise teaduslikust demagoogiast, kus kõik inimesed pannakse ühte patta kokku. Lähenemine peab olema individuaalne, igaüks on isiksus, igaühel on oma geenid.”
Maailmas on 28 000 dieeti. 28 001. on veregruppide dieet. “See on juba samm edasi,” lausub Levin. “Aga kui me ütleme, et 28 001. dieedis on inimesed nelja rühma jagatud veregrupi järgi, siis meie dieet on 28 002. See on puht individuaalne.” Kui inimene sööb valesti, siis toit ei lagune täielikult. Toitainete lõpp-produktid on amino- ja rasvhapped ning glükoos. Kui need imenduvad verre, tunneb organism need ära ja talub neid väga hästi. Need on n-ö telliskivid, millest ehitatakse üles maja ehk meid ennast. Valesti söömisel ei seedu toit lõpuni ning lõpp-produktid on mitmest komponendist koosnevad võõrkehad. Kui verre satub lõpuni seedimata produkt või aine, siis immuunsüsteem hakkab selle vastu antikehi välja töötama.
“Me püüame selle poole, et immuunsüsteem, mis tihti muutub kojameheks ja peab kogu aeg toiduprügi koristama, hakkaks tegelema oma tööga,” selgitab arst. Inimene hakkab õigesti sööma ja prügi eemaldub organismist.
Hippokratese juurde tagasi
“Kujutage ette, kui mõnus on pensionieas olles õpetada inimesi õigesti sööma,” muheleb Levin. “Me õpetame suhu panema kontrollitud toitu, et luua peensooles protsess, kus kõik on lõpuni seeditud.” Me säästame oma südant, kopse ja muud, aga absoluutselt ei säästa oma seedetrakti.
Tõestuseks on jõulud ja uusaasta, sünnipäevad, pulmad, kus süüakse end nii täis, et pärast ollakse haiged. “Paar kord aastas valesti süüa on küllalt, et haigeks jääda,” kinnitab arst ning toob näite kartulist ja lihast. Kui paneme suhu kartuli, siis selle tärklise seedimine algab suuõõnes ja tekib leeliseline reaktsioon. Liha seedimine toimub aga maos ja selle reaktsioon on happeline. Leelis ja hape hävitavad teineteist maos. Me segame fermentide
ja mahlade tööd, hävitame ühe mahla teisega ära ja loome tingimused, kus kõike ei saagi lõpuni seedida.
“Minu oponendid ütlevad: aga vanad eestlased sõid kartulit lihaga,” nendib Levin. “Esiteks, kartul tuli umbes 150 aastat tagasi Euroopasse, enne seda söödi naerist.” Valesti söömise peaprobleem on hoopis selles, et vana eestlane sõi kaheksat kuni kümmet toitu, mis ta ise kasvatas. Mis on aga juhtunud viimase 50 aastaga? Me sööme 200–300 toitu. Meie immuunsüsteem ei ole suutnud kohaneda selle suure toiduhulga ja toiduprügiga, mida tsiviliseeritud maailm toodab.
“Minu klientidest suuremal osal on keelumärgi all kõik eksootilised mereannid. Eestlane ei ole suuteline homaare ja karpe sööma, see ei ole eestlase toit, vaid jaapanlase või hiinlase toit.” Tsivilisatsioon on saatnud meile konflikti: toitu on palju, aga me pole valmis kõike seedima. Ja nii ongi inimkond jõudnud absurdi, kus ülekaalulisi on rohkem kui näljaseid.
“Püüan kõik teha selle nimel, et seda ratast tagasi keerata. Me peame tulema Hippokratese juurde tagasi.” Hippokrates ei olnud ravimifirmade ohja otsas, ta ravis toiduga. Ta vaatas inimesele otsa, ja kõige järgi, mida nägi, oskas ta ütelda, mis on inimesel viga ja mida too sööma peaks.
Uus asi on väga hästi unustatud vana, tõdeb doktor. “Ega ma muidu oleks haiglast ära tulnud, kui ma oma tões poleks veendunud,” tunnistab Levin.
Toit kodu lähedalt
Kui ravim ei aita, võib öelda, et ei sobinud. Ravimil on kaasas paber, kus kirjas kõik tüsistused. Sellega on ravimifirma käed puhtaks pestud. “Aga kui Levin midagi ära ei tee, öeldakse: äri, pettus. Ma olen pannud oma pea pakule,” ütleb mees, kellele tema
hea nimi on tähtis. Telefon aga heliseb tal vahetpidamata.
“Fakt on see, et iga inimene saab ise ennast aidata, kui ta tahab aidata selle süsteemi järgi, mida meie pakume. Aga tal peab olema tõsine põhjus, motivatsioon – haigus või ülekaal.”
Teiseks peab olema iseloomu. Sellepärast ütleb Levin, et tema näitab tunneli lõpus valgust ja seda, kuidas tunnelis peab käima. Aga inimene ise peab tegutsema. “Me oleme uue asja alguses, varjatud toidutalumatus on uus tulevikusuund meditsiinis. Meie ideoloogia ühtib
mahepõllumajandusega. Me peame sööma oma toitu, mis on meile kõige lähemal kasvanud.”
Tulevikuplaanis on konsultatsioonid sünnitamiseas ja raseduse alguses naistele, sest naine oma toitumisega korrigeerib lapse tervist. Mitte hästi süüa, vaid õigesti süüa, kõlab Levini loosung. “Mina söön kõike,” ütleb Adik Levin, “aga näiteks liha ja kartulit eraldi. Kui me keedame abikaasaga kastruli makarone, siis sööme ainult makarone. Tulin Genfist, vaatasin hommikul hotellis, kuidas süüakse. Kõik joovad mahla, söövad sardelle, viinereid. Jube! Täiesti vale!”