Adik Levin, Eesti Päevaleht 28. juuli 2005
Ekssotsiaalminister Marko Pomerants kirjutas (Postimees, 12.07), et kui tervishoiu rahastamise põhimõtteid ei muudeta, kasvab haigekassa summaarne defitsiit kahekümne aastaga umbes 10 miljardi kroonini.
Pomerants jätkas oma kommentaari uroloogide keeles ja tabava võrdlusega: rahadefitsiidi graafik näeb välja kui kaar, mida tekitab eesnäärmeprobleemidega vanema härrasmehe tekitatav juga.
Mina väidan, et Pomerantsi visandatud Eesti must stsenaarium tabab tulevikus ka paljukiidetud lääne tervishoiusüsteemi. Meie tervishoiueksperdid, kes on õppinud ja saanud koolitust läänes, püüavad sealset filosoofiat ka meie inimestesse süstida. Kõike, mida tehakse USA-s või Lääne-Euroopas, esitletakse meile kui absoluutset tõde, mille suunas peaks ka Eesti kinnisilmi liikuma.
Näiteks sama Postimehe intervjuus pakkus haigekassa eksjuht Maris Jesse välja, et Eesti tervishoiu kriisist väljatoomiseks võiks osa selle kulutusi kinni maksta pensionikindlustuse summadest, nagu seda tegevat paljud lääneriigid. Arvan, et sellisele teele on need riigid läinud sellepärast, et nende pensionikindlustuse summadest on seda võimalik teha, aga ka sellepärast, et paremaid lahendusi ei ole nemadki leidnud. Iga aastakümnega on tervishoiu rahastamine kõrgelt arenenud riikides liuglemas allamäge. Siit ka põhjus, miks seal vähendatakse haigekassade ja riigi poolt tasutud teenuste hulka.
Tekib loogiline küsimus, kas meie peame järgima ja kordama neid vigu, mis on tehtud lääneriikides?
Läänelik “raviva meditsiini” tervishoiusüsteem vajab tõsist perestroikat. See funktsioneerib ja sõltub täielikult kolmest elevandist: farmaatsiafirmadest, meditsiinitehnika ja meditsiinilise biotehnoloogiatööstuse toodangust. Need kolm koolitavad tegelikult meditsiinitöötajaid ja kontrollivad tervishoiusüsteemi rahalist seisu. Näiteks kui iseseisvuse algaastail toodi meile ravimeid ja meditsiinitehnikat suhteliselt odavalt, on aasta-aastalt hinnad tõusnud ja praegu müüakse mõningaid asju meil juba kallimalt kui Saksamaal.
Tuleb tunnistada, et ravival meditsiinil on erakorralises meditsiinis ja intensiivravis olnud ka positiivne roll. Tänu saavutustele farmakoloogias ja meditsiinitehnikas on ravitulemused tihti väga head. Selle hea kõrval on aga raviv meditsiin läinud nii kaugele, et soovitab ravimeid ja vitamiine profülaktiliselt täiesti tervetele inimestele.
Meile sisendatakse, et ravimite tarvitamine on inimkonna ainus päästerõngas.
Tõele au andes võib ravim mõnikord terveks ravida, kuid reeglina ainult leevendab sümptomeid. Arstist, eriti aga perearstist on saanud farmaatsiafirmade distribuutor. Tulles tagasi tervishoiu rahastamise süsteemi juurde, siis minu arvates ei ole esmane mitte uute rahaliste ressursside leidmine kodanike või riigi taskust, vaid raviva meditsiini kolme elevandi “isu” piiramine. Kas me ikka vajame sellist ravimitehulka, mida pakub meile läänemaailm? Eakatel ja tihti ka keskealistel Eestisse saabuvatel turistidel on pool reisikotist täidetud ravimitega ja iga tunni jaoks on oma tablett. Mina näen lääne tervishoiumudeli lõksust väljapääsu selles, et ravivale meditsiinile oponeeriks